Allosteeriline regulatsioon

Biokeemias on allosteeriline regulatsioon valkude aktiivsuse reguleerimine läbi efektori seondumise allosteerilisse tsentrisse. Allosteeriline tsenter ei kattu valgu aktiivtsentriga.

Efektor võib mõjuda valgule nii aktiveerivalt kui ka inhibeerivalt. Efektoreid, mis suurendavad valgu aktiivsust, nimetatakse allosteerilisteks aktivaatoriteks, kusjuures neid, mis vähendavad valgu aktiivsust, nimetatakse allosteerilisteks inhibiitoriteks. On olemas valke, mis on efektori poolt sisse või välja lülitatud. Efektormolekuli seondumisega allosteerilisse tsentrisse kaasneb valgus konformatsiooni muutus. Konformatsioon muutub, kuna valgu siseseste vastastikmõjude tasakaal nihkub.^[1]

Allosteeriline kontroll valgul annab rakule võimaluse tagasiside vastuvõtmiseks ning sobivalt kohanemiseks muutuvatele tingimustele. Selline süsteem on kiirema reageerimisajaga ja energeetiliselt kasulikum kui näiteks transkriptsiooniline regulatsioon.

Termin "allosteeria" pärineb kreeka sõnadest ἄλλος (allos) 'muu, teine' ja στερεὀς (stereos) 'ruumiline', viidates tõsiasjale, et allosteerilise valgu regulatoorne sait on füüsiliselt (ruumiliselt) lahus aktiivsaidist.